5.1 Reflekteerib ja hindab enda tegevust õpi-, grupi- ja isiksuslike protsesside juhtimisel, toob välja enda tugevused ja arenguvajadused ning kavandab tegevused enda arendamiseks.
Peale iga koolitust mõtlen kõigepealt toimunu enda jaoks läbi ja panen paar olulisemat mõtet või märksõna enda jaoks ka kirja, et esimesed tunded ja mõtted oleksid talletatud. Niiviisi on lihtsam hiljem kokkuvõtteid teha ja ka järgmiste koolituste jaoks mõtteid saada.
Oli selline lugu, kus osaleja rääkis väga haaravalt ja huvitavalt, kuidas ta mingisugust olukorda lahendas. Kuulasin huviga ja süvenenult, oli tõesti väga huvitav, proovisin aru saada tema mõttekäigust. Midagi tema jutus oli niivõrd huvitav, et ma tahtsin selle kohta kindlasti rohkem teada saada ja küsisin hoogsalt, et miks ta niiviisi tegi. Oli kohe mõista, et see oli viga, sest nägin seniajani elavalt jutustanud inimese näost, et miks-küsimus mõjus talle täpselt nii nagu õpikud ütlevad - süüdistavalt - umbes, et "miks keegi niiviisi teeks, nii ju ei tehta!" - mis ei olnud ligilähedaseltki minu küsimuse eesmärk, mul oli tõesti huvitav tema juttu kuulata ja tahtsin rohkem teada saada, mingit hinnangut selles küsimuses tegelikult ei olnud, vähemalt minu vaatenurgast. Minu vaatenurk on aga vaid üks pool teemast, osaleja vaatenurgast ilmselt oli hinnagut küll ja veel. See oli midagi, millest ma üldiselt püüan iga hinna eest hoiduda, panna inimest koolitusel end ebamugavalt tundma. Ma proovisin muidugi viga parandada, selgitades, et tema teguviisid olid igati asjakohased ja mind huvitas eelkõige, kuidas ta tuli selle lahenduse peale, mida ta just oli kirjeldanud. Mis ma sellest õppisin, on see, et sõnade valik, millest me koolitustel nii palju räägime, on tõepoolest veel olulisem, kui me seda usume. Samuti ka see, et ka edasine selgitamine ja vajadusel ka vabandamine ei muuda veel toimunu mõju. Olen sellest ajast saadik proovinud oma sõnakasutust veel rohkem jälgida ja jagan ka seda lugu teistega.
Kui ma pakkusin koostöös Andrasega praktika võimalust TLÜ tudengile Nepaalist, siis ta viis lisaks mu koolitustel kaasas käimisele minuga praktika raames läbi ka intervjuu, kus ma rääkisin on tegevusest ja põhimõtetest koolitajana ja mille üleskirjutust ta jagas ka minuga ning mis on lisatud tõendusmaterjalidesse. Samuti on tõendusmaterjalides üks harjutus, mida ma enesejuhtimise koolitustel kasutan (tuleb joonistada ennast iseloomustav pilt ja täita lahtrid) ja mida ma ka enda peal olen teinud, nagu ka kõiki teisi harjutusi, mida ma oma õppijatele pakun.
5.2 Tegeleb eneserefleksiooniga, hindab oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset seisundit ning võtab kasutusele abinõud tasakaalu saavutamiseks ja säilitamiseks.
Selle punkti kohapealt võib öelda, et tegu on ka ühe minu töövaldkonnaga ehk siis vastavateemalistel koolitustel (stress, motivatsioon, enesejuhtimine, eneseareng) saab alati jagatud ka enda lugusid ning koolitust ette valmistades ja läbi viies olen paratamatult sunnitud iseendale otsa vaatama ja kõnealused teemad enda kohapealt läbi töötama. Teatavasti täiskasvanu õpib üldse kõige paremini teisi õpetades, seega toetab minu teemadering minu pidevat enesereflektsiooni ja enese psühholoogilise vormi hoidmist.
Kui ma vahepeal tegin koolitusi kogu aeg Eestimaa eri piirkondades (sest kliendid soovisid sellistes kohtades koolitusi teha), siis see oli üsna väsitav. Oli nädalaid, kus läksin esmaspäeval sõitu ja reedel tulin tagasi, liikusin edasi ühest kohast teise. Selline elustiil oli väsitav, õnneks on koolitusturul toimunud viimase 5-10 muutus selles suunas, et ka ettevõtted ei soovi enam väga kaugele sõita ning kodunt eemal ööbida ja enamik koolitusi peetakse ikka samas linnas, kus asub ettevõte. Olen seda arutanud mitmete koolitajatega ja tundub, et see on tõesti pigem trend kui juhus. Olgugi, et on olnud huvitav terve Eestimaa läbi sõita, olen praegu väga rahul paiksema eluga. Loomulikult esineb Eesti eri paigus asuvaid tellijaid ning nende juures on aegajalt ikka tore käia, kuid Tallinna ettevõtete ringi sõitmise tahe on raugenud. Samuti olen aru saanud, et ei ole võimalik kvaliteetselt koolitusi ette valmistada, klientidega suhelda, pakkumisi ette valmistada ja administratiivset tööd teha, kui koolitada rohkem kui 2, maksimaalselt 2,5 päeva nädalas. Seega proovin hoida oma nädalad maksimaalselt kahe täispäeva ja ühe pooliku või näiteks ühe täispäeva ja kahe pooliku koolituspäeva raamides. Poolikud päevad moodustuvad erinevatest konverentsi- ja seminariettekannetest, samuti on tänasel kiirel ajal ka nõudlust väga konkreetsete teemapüsitustega lühikoolituste/loengute järele, mis kestavad umbes 2-4 akadeemilist tundi. Lisaks kuuluvad mu tegevusvaldkonna hulka ka konsultatsiooniprojektid, kaks korda aastas töö täiskasvanute koolitaja kutsehindamise komisjonides ja suhteliselt vähesel määral ka personaalsed konsultatsioonid või coaching.
Nagu enne mainisin, siis Tallinna kõrval on mul teine elukoht Lääne-Virumaal, kus saan aastaringselt metsas ja mere ääres viibida, mis aitab alati mõtteid selgitada ja aega maha võtta.
5.3 Hoiab end kursis uuemate suundadega täiskasvanukoolituse valdkonnas. Käsitleb ennast õppijana, vastutab enda arengu eest.
Olen viimaste aastate jooksul läbinud mitmeid täiskasvanute koolitamisega seotud koolitusi. Näiteks hindamise seminar (koolitaja K.Jalak) ja koolitaja tervisele keskendunud meistriklass (koolitaja A.Harjo). Enne sai juba mainitud meeskonna-coaching’u koolitust, kus õpitavaid tehnikaid saab rakendada koolitustel, kui on vaja teha ajurünnakuid või muid osalejate endapoolset aktiivset panust nõudvaid tegevusi. Häid mõtteid saab alati ka koolitajate mitte-konverentsidelt ja EPALE-postitusi lugedes.
Viimasel ajal on populaarsust kogunud/kogumas teadveloleku või ärksameelsuse ehk originaalkeeles mindfulness'i teema, seda on hakatud käsitlema ka täiskasvanute koolitamise võtmes (näiteks viimasel, 2018.a. juunikuisel mitte-konverentsil). Läbisin ise 2016.a. ühe vastavateemalise meistriklassi ja 2017.aasta sügisel pika, 8-nädalase mindfulness'i kursuse, milles õpitut on võimalik rakendada ka oma igapäevatöös täiskasvanute koolitamisel (tunnistust seal ei antud).