Sotsiaalsete oskuste puudumine on tegelikult üldse palju laiem probleem kui arvata oskaks. Nimelt ei ole sotsiaalsed oskused, mille all enamasti mõeldakse oskust teistega edukalt suhelda, mitte kui kellelegi kaasa sündinud, vaid inimesed omandavad neid elu jooksul matkimise teel. Kui inimlaps puutuks sünnist saati kokku vaid loomadega, siis ei hakkaks ta isegi mitte rääkima, samuti ei omandaks ta mingeid inimühiskonnaga sobituvaid oskusi.
Seega on vedanud nendel inimestel, kelle vanemad või esmased hooldajad on head suhtlejad, tugevate sotsiaalsete oskustega inimesed. Neil on kahtlemata hõlpsam omandada ka ise sotsiaalseid oskusi. Raskem on nendel, kellel sellist eeskuju ei ole, või veel hullem, on pigem sotsiaalselt ebapädevad eeskujud. Kui laps näeb, et kõva hääle tegemine viib tulemusteni, siis hakkab ka tema taolist suhtlusviisi kasutama, et oma eesmärke saavutada.
Hea uudis on muidugi see, et sotsiaalsed oskused on õpitavad. Sotsiaalseid oskusi loetakse ka emotsionaalse intelligentsuse (EQ) kõrgemateks kompetentsideks ja erinevalt näiteks IQ-st on neid kompetentse võimalik elu jooksul arendada. Keerulisem on lugu muidugi sellega, et nagu ka keeleõpe läheb lihtsamalt lapsepõlves, on ka sotsiaalsete oskuste õppe alustamine ülikooliajal rohkem pingutust nõudev ettevõtmine.
Sotsiaalsete oskuste tulemuslik õppimine peaks algama eelkõige kodus, kuid kui seal ei ole piisavalt pädevaid õpetajaid, siis lasteaias ja koolis. Ülikoolis ja hiljem täiendkoolitustel on kindlasti võimalik end edasi arendada ja soovi korral teatud käitumismalle muuta, aga paraku on siinkohal rõhk sõnadel – soovi korral. Tahe ja motiveeritus õppida ja areneda sotsiaalsete oskuste vallas on aga omakorda emotsionaalsed kompetentsid, mis tähendab seda, et kui need ikkagi puuduvad, siis jääb puudu ka soovist. Ka täiendkoolituses valitseb pigem olukord, kus suhtlemiskoolitustel käivad eelkõige need inimesed, kes on juba niigi head suhtlejad, kuid tahavad oma oskusi lihvida ja õppida paremini toime tulema nende inimestega, kelle sotsiaalsed oskused jätavad soovida.
Kui täiskasvanud inimesel aga soovi sotsiaalsete oskustega tegeleda ei ole, ei ole võimalik teda jõuga muuta. Pigem tuleks alustada laiemast teadvustamisest, et sotsiaalsed oskused on arendatavad ning rõhutada kasu, mida paremad suhtlemisoskused võiksid endaga kaasa tuua – paremad suhted, vähem konflikte, stressivabam elu. Samuti oleks oluline pöörata sotsiaalsete oskuste arendamisele suuremat tähelepanu haridussüsteemi madalamates astmetes.