Toimetulek manipulatsiooniga

Kellega meist ei oleks manipuleeritud? Täpset ja ühemõttelist selgitust, mida manipuleerimine tähendab, on raske anda, kuid ilmselt teab igaüks seda vastikut tunnet, kui avastad, et oled manipulaatori võrku langenud. Hästi üldistavalt võibki öelda, et manipuleerimine on olukord, kus üks inimene (manipulaator) suudab panna teise inimese (ohvri) tegema midagi, mida viimane omast vabast tahtest ei sooviks teha. Oluline on seejuures, et surve avaldamine ei toimu mitte otseselt, vaid inimene pannakse end teatud võtete kaudu tundma süüdi, rumalana või halvana. Siin peitub muu hulgas ka manipuleerimise ja motiveerimise põhiline erinevus – sageli tekib küsimus, et kust üks algab ja teine lõpeb. Kui meil palutakse otsekoheselt midagi teha või kedagi aidata – ja vahel pakutakse selle eest ka präänikut – siis ei tasu kohe hakata kartma manipulaatori meelevalda sattumist.

Manipulatsiooni iseloomustab justnimelt see, et manipulaatori agressioon ei ole kunagi otsene. Seetõttu ei saa manipulatsiooni ohvriks langejad üldjuhul kunagi alguses aru, et nendega manipuleeritakse. Kui keegi karjub meie peale või nõuab häälekalt enda vajaduste rahuldamist, märkame me seda koheselt ning oskame üldjuhul ka reageerida, taganeda või vastu astuda. Manipulaatori puhul võib aga hoopis tunduda, et tal on endal raske ja valus, et ta hoolib sinust või kaitseb sind. Tegelikult on kõik eelpoolmainitud nähtused manipulaatori võitlustaktikad, mida ta kasutab otsese rünnaku asemel. Manipulaator mängib inimeste tunnetel, seetõttu võib aegajalt kirjanduses kohata ka terminit emotsionaalne manipuleerimine. Normaalsel inimesel on looduse poolt kaasa antud empaatiavõime ning see aitab manipulaatoritel eksisteerida. Esimene samm iseenda kaitsmisel manipulaatorite eest ongi teadvustada, milliseid taktikaid nad kasutavad ja õppida neid märkama. Kui me märkame kohe, kui manipulatsioon hakkab aset leidma, ei ole meid tegelikult võimalik manipuleerida.

Isegi kui mingi alateadvus või kõhutunne ütleb meile, et midagi on korrast ära, ei suuda me sageli leida fakte, mis seda kinnitaks. Seetõttu tuleks aegajalt loogika kõrvale heita ning omaenda intuitsiooni paremini kuulata. Eksisteerib küllaltki suur tõenäosus, et see ei valeta. Paljud manipulatsiooni all kannatajad on öelnud, et nad tundsid end mõne inimesega suheldes halvasti, kuid ei osanud selgitada, miks. See ongi üks tunnus, mille kaudu tuvastada manipulaatorit – me tunneme end temaga läbi käies ebameeldivalt, kuid ei oska täpselt sõnastada, milles see seisneb.

Manipulaatorite kasuks töötab asjaolu, et üldiselt õpetatakse meid teistest head arvama ja teisi usaldama. Ja väga paljud inimesed ongi heasüdamlikud ja heausksed, mis loob neist suurepärase sihtmärgi külmavereliste manipulaatorite jaoks. Selline inimene kinnitab endale, et teisi alatult kahtlustada ei ole õige ning surub endas alateadlikud kahtlused, mis tal manipulaatoriga kohtudes võivad tekkida, lihtsalt maha. Manipulaator saab jällegi oma tahtmise.

Manipulaatorit võib ära tunda ka sellest, et temaga tutvudes jagab ta kohe enda kohta tundlikku isiklikku informatsiooni, mis peaks meid temaga lähendama ja miks mitte ka parajal määral kaastunnet tekitama. See on seotud eelpoolmainitud tõsiasjaga, et heasüdamlikud inimesed on altid ligimesi toetama ja aitama ning manipulaator kasutab selle lihtsalt ära. Tegelikult ei ole ta õnnetu, saamatu ega kaastunnet vajav, kuid ta oskab suurepäraselt neid tundeid teistes käivitada.

Sageli tunnevad manipulaatorid meid paremini, kui me ise end tunneme. Nad teavad meie nõrkusi ja ebakindlusi ning kasutavad neid ära. Mida teadlikumaks me iseendast saame, seda vähem on neil selleks võimalust. Eneseteadlikkuse ja enesekindluse tõus võtab neilt kohe teatud relvad käest.

Üks olulisemaid asju, mida tuleks enda puhul märgata suheldes võimaliku manipulaatoriga, on kindlasti hiiliv süütunne. Süütunne on enamjaolt irratsionaalne, see tähendab seda, et väga paljudel juhtudel ei ole me mitte milleski süüdi, kuid antud tunne käivitub sellegipoolest. Süütunne on näiteks “põhisüüdlane” olukorras, kus me ei suuda öelda “ei.” Selle taga on inimese põhiolemusest tulenev soov oma liigikaaslastele meeldida, mis aitas inimkonnal juba iidsetel aegadel ühte hoida ning koostööd teha. Tänaseks on sellest saanud aga maiuspala manipulaatoritele. Manipuleerija läheb muuseas veel sammu kaugemale, sageli pakub ta esimesena oma abi ja osutab teeneid, ilma et temalt oleks seda isegi küsitud. Ta lihtsalt ilmub välja õigel ajal õiges kohas. Pärast sellist käitumist on äärmiselt raske talle ära öelda, kui ta ise (näiliselt) abi vajab. Tavaliselt on tema poolt soovitud teene aga keerulisem kui see, mida ta ise ennetavalt osutas. Kui me talle abi ei anna, tunneme end äärmiselt iseka ja omakasupüüdliku inimesena – see aga oligi tema eesmärk. Jällegi ei tasu hakata paranoiliselt kahtlustama iga heatahtlikku abistajat, kes meie teele satub, õnneks selliseid siiski veel inimeste hulgas leidub. Aus heategija ei oota meilt aga konkreetset vastuteenet, ammugi mitte sellist, mille osutamine meilt suurt pingutust nõuaks. Samuti ei ütle ta manipulaatori kombel võltsnukrus hääles: “Mina olen sind ju alati aidanud.”

Soovitusi, kuidas täiesti ilma süütundeta abi andmisest keelduda, on raske anda. Üks väheseid nõuandeid, mida pakkuda saab, on kõigepealt enda põhimõtete ja piiride paika panemine. Näiteks – aitan ikka kolleegil pärast pika tööpäeva lõppu töölauda koristada, kui ta seda palub, kuid mitte teisipäeval (kui mul on trenn) ega reedel (kui meil on plaanis kodune pereõhtu). Samuti olen nõus teda abistama koristamisel, kuid mitte mingil juhul ei nõustu ma valetama tema eest ülemusele, et ta on kodus haige, kui ta tegelikult sõitis puhkusereisile – sellega ületaksin enda seatud piire. Kui sellised asjad on vähemalt suures plaanis läbi mõeldud, muutub ei-ütlemine ajapikku kergemaks.

Kindlasti ei tasu manipuleerimise ja ärakasutamise kartuses hakata pelgama teistele abi osutamist. Meenutada tuleb veelkord, et otsene abipalve ja manipuleerimine on kaks eraldi asja. Tuleb kujundada endas hoiakut – aitan inimesi alati ja heameelega, kui see on vähegi võimalik, aga tean piire, mida ma ei ole nõus ületama.

Veel kuulub manipulaatorite arsenali sarkasm ja põlastamine. Eesmärk on panna ohver tundma end rumala ja väärtusetuna. Kuna keegi ei taha olla ei rumal ega väärtusetu, käivitub meis alateadlikult soov tõestada vastupidist ning just seda manipulaator ootabki. “Tõeline sõber niimoodi ei käitu,” poetab ta otsekui märkamatult muu jutu sekka. Oluline on tähele panna, et jutt võib käia hoopis teistest inimestest, kuid manipulaatori repliigis peitub vihje, mis sobib hästi ohvri enda kohta. Ja nii me kutsumegi manipulaatori oma suvilasse suvepuhkust veetma, sest see tundub meile sõbrameheliku käitumisena. “Sinusugune ei saagi sellise ülesandega ju hakkama” – ja inimese tüüpiline reaktsioon on hakata tõestama, et saame küll. Kuid vahel pole sõnu vajagi, piisab vaid manipulaatori salvavast pilgust või hääletoonist, et ohver võrku püüda.

Kui manipulaatorile keegi meie sõpradest või tuttavatest ei meeldi, kaldub ta mängima mänge stiilis “mina või tema.” “Vali ise, kellega sa meist suhtled,” ütleb ta. Tõeline sõber seda kunagi ei teeks, kuid manipulaator käib välja temast ilma jäämise hirmu kaardi. Sellise taktika puhul on vajalik manipulaatorile kohe selgeks teha, et meie poolte valimisega ei tegele ning jätma talle enesele valiku jätkata suhtlust või ei.

Ilmselt võib lugejale tunduda, et ka tema ise on mõnikord elus tahtlikult või kogemata kasutanud mõnda manipulatsioonitehnikat. Kindlasti ei muuda see kedagi veel manipulaatoriks. Manipuleerimist elustiilina viljeleval inimesel esineb teatud isiksusejooni, millest sagedamini võiks välja tuua nartsissistlikud ja psühhopaatilised kalduvused. Tegelikult on manipulatsiooni näol tegu inimese kaitsemehhanismiga, kuna ta arvab või on kogenud, et otsekoheselt suheldes ei saavuta soovitud tulemusi. Samuti võib ta iseenda ego upitada teisi halvustades ja alavääristades. Igal juhul ei ole pidev manipulatiivne käitumine inimsuhetes omane täiesti terve psüühikaga inimestele.

Manipulaatoreid saab liigitada kahte leeri – ühed teadvustavad endale (ja vahel ka teistele), et kasutavad enda tahtmise saamiseks manipulatsioonitehnikaid, teised mitte. Esimesed jagunevad omakorda kaheks, osad, kes soovivad sellisest käitumismustrist loobuda (neid on tunduvalt vähem, pigem mõni üksik) ja ülejäänud, kes peavad enda ellujäämise kohapealt ülioluliseks seda jätkata. Sageli ei saa manipulaator ka päriselt aru, kui palju kannatusi ja valu ta teisele inimesele põhjustab.

Teises grupis on inimesed, kes ei anna endale otseselt aru, et manipuleerivad teistega. Näiteks lapsevanem, kelle “tervis halveneb oluliselt” kui tema täisikka jõudev laps teeb teatavaks oma plaanid peatselt kodunt välja kolida. Loomulikult ei saa ka nemad aru kahjust, mida nad teistele teevad.

Mõned soovitused toimetulekuks manipulatsiooniga:

  • Pane tähele enda emotsioone, mis sul konkreetses suhtes tekivad ja proovi mõista, millised partneri (manipulaatori) käigud neid on põhjustanud.
  • Arenda eneseteadlikkust ja enesekindlust. Manipulaatorid tunnetavad hästi ära, kelle peale hammas hakkab ja kelle peale mitte.
  • Mõtle järele, kas sul on vaja selles suhtes olla. On selge, et me ei saa põgeneda või eemalduda kõikidest isiklikest ja töösuhetest, kuid teatud suhetest loobumist tasuks siiski kaaluda.
  • Ütle manipulaatorile samal hetkel kui kerkib üles konkreetne situatsioon, et ta ei keerutaks, vaid ütleks teievaheliste heade suhete nimel otse välja, mida ta soovib ja vajab.
  • Õpi vastu manipuleerima. Siia kuulub rida tehnikaid, millest võiks välja tuua näilise ükskõiksuse (jätta mulje, et tema jutt ei häiri üldse), küsimusega küsimusele vastamise (aga mis sa ise arvad?) , hämamise (ebamäärasus, umbisikuline kõneviis), mida manipulaator ka ise kasutab.

 

(Siinkohal võiks lugejale soovitada Isabelle Nazare-Aga raamatut Manipulaatorid (eesti keeles 2011), mis on tõesti hea ja väga paljude konkreetsete vastulausete ja lausa harjutustega – sest kust sa muidu seda vastumanipuleerimist õpid 🙂

TAGASI